Olavi Tammemäe sõnavõtt

Investeering loodusharidusse tagab keskkonna kaitse

Lugupeetud hr president, austatud kolleegid ja külalised!

Me kõik teame, et keskkonnateadlikku kodanikku saame kasvatada vaid maast – madalast, sest loodust tundmata ei saa loodust targalt majandada. Üha enam räägitakse õues õppimise ja praktilise looduse tundmaõppimise osatähtsuse suurendamise vajadusest, mis on ka riiklikul tasandil üha enam tähtsustumas.

Seda enam on täna rõõm tõdeda, et keskkonnaharidusega tegelevate inimeste ja struktuuride ring on aastatega aina suurenenud ja ellu viiakse üha rohkem keskkonnateadlikkust edendavaid projekte. Rõõm on tõdeda, et ka Ökokrati projektist osavõtjate ring on aastate jooksul nii suureks kasvanud! Seda eelkõige seetõttu, et me ei saa sõltumatult keskkonnast elada. Keskkond mõjutab meid ja meie mõjutame oma käitumisega keskkonda. Keskkonnahoidliku käitumise ja tarbimisharjumuste kujundamine algab aga juba maast madalast, et kogu kasvav põlvkond astuks ellu teadmisega, et tal on õigus ja ka kohustus oma pädevuse ja eelkõige teadmiste piires osaleda oma koduümbruse keskkonnaseisundi hea olukorra säilitamises ja vajadusel seda parandavas tegevuses. Üha enam tarbijalikuks muutuvas ühiskonnas on keskkonnaharidusel ja elanike keskkonnateadlikkusel ühiskonna maailmavaate kujundamisel oluline ülesanne täita. 

Keskkonnaministeerium on palju aastaid rahastanud nii koolide, ülikoolide, lasteaedade  keskkonnaprojekte läbi SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse keskkonnateadlikkuse programmi. KIK rahastas 2005. aastal keskkonnateadlikkuse programmi 433 projekti ning eraldas taotlejatele keskkonnateadlikkuse edendamiseks kokku ca 40 miljonit krooni. Projektide elluviimisel toetume eelkõige projekti vedajate kompetentsile, et nii lastele kui täiskasvanutele tutvustataks keskkonnasõbralikke käitumis- ja tarbimisharjumusi ja kaasataks neid säästvalt ja jätkusuutlikult tarbima, mis mõne aja möödudes peaks andma tunda ladestatavate jäätmete tekke (kasvu) vähemise näol, elektri, puhta vee ja muude ressursside kulu vähenemise näol majapidamistes jmt. Just keskkonnasõbraliku käitumise ja säästva tarbimise propageerimise tõttu vajab tunnustamist ka täna kõne all olev projekt: ¥Kes elab vees?´! Mitmete õppepäevade ja koolituste tulemusena on suurenenud mitmesaja lapse ja nooruki võimalused osaleda keskkonnaprobleemide mõistmisel ja hindamisel ning seeläbi suureneb ka täiskasvanute loodusetundmine ja keskkonnasäästlikud harjumused.

Et riiklikul tasandil nii olulisel määral tähtsustatud valdkond ei sõltuks oma tegevuses vaid projektidest ning aktiivsete inimeste jõuvarudest, on KKM ja HTM astunud jõulisi samme loomaks lasteaedade, üldhariduskoolide, kesk-eri õppeasutuste ja kõrgkoolide praktilise loodus- ja keskkonnaõppe läbiviimiseks vastavat tugisüsteemi. Erinevate kooliastmete laste süsteemseks keskkonnaalaseks harimiseks vajame keskkonnahariduskeskusi ja loodusmaju, mis pakuksid täiendavalt koolide õppekavaga seotud loodusõppe programme ning praktilist, käelist tegevust, võimaldama õuesõpet. Alustama ei pea tühjalt kohalt – esialgne võrgustik  kaitsealade keskuste, loodusmajade, RMK loodusmajade, muuseumide, looma- ja botaanikaaia jne baasil on juba olemas. Nimetatud eesmärk ning selle saavutamise erinevad alternatiivsed võimalused on läbivaks teemaks vastvalminud ¥Keskkonnahariduse kontseptsioonis´, mille leiate põhjalikuks tutvumiseks KKM kodulehelt.

Võttes eelneva kokku, tahaksin rõhutada, et loodus- ja keskkonnahariduse edendamisel ei tohiks me rahalise panuse kõrval unustada inimfaktorit. Investeeringud ei pruugigi alati ollagi rahalised. Nagu me täna näeme, sõltub suurte asjade tegemine sageli inimeste tahtest, teadmistest ja soovist neid teistega jagada.

Aitäh tähelepanu eest ja head lõpukonverentsi jätku!